Eelmise aasta sügisel andsid noorsotside kandidaadid üle terve Eesti lubaduse „mina jään“. Sellega näitasime, et just meie oleme need, kes tahavad oma kodukoha arengusse panustada, selles kaasa rääkida, võib-olla vahepeal mõnes muus Eesti paigas või välismaal end harimas käia, kuid siis oma sünnikohta tagasi tulla. Olgu selleks kas Tallinn, Kuressaare või Tsirguliina, me kõik soovime näha end tulevikus tagasi just oma kodukohas. Ometi kolivad tuhanded andekad noored väiksematest linnadest Tallinnasse või Tartusse ja paljud lahkuvad Eestist päriselt.
Selleks, et noored ei lahkuks on oluline, et nii riigi kui ka kohalikul tasandil pöörataks rohkem tähelepanu noortele ja neid puudutavatele küsimustele. Aastaid on räägitud sellest, et noored on meie tulevik, kuid selliseks üldiseks loosungiks see on enamasti kahjuks jäänud. Selleks, et midagi muutuks, on vaja konkreetset plaani ja tegusid. Valimisea langetamine kohalikel valimistel on vaid üks väike samm edasi, mis toob noored kodukohale lähemale ja annab võimaluse kaasa rääkida.
Kõik saab alguse juba varajasest vanusest. Kui vallas või selle läheduses puudub korralik lasteaed, ei tasu loota, et noor pere seal oma lapsed üles kasvataks. Lisaks töökohale on oluline turvalisus, lasteaia olemasolu, põhikool ja muidugi ka vaba aja veetmise võimalused. Paljud lapsed on hetkel olukorras, kus nad saavad küll koolibusiga mugavalt kooli ja tagasi, kuid huviringidega mis algavad alles siis, kui koolipäev läbi on, sealjuures ei arvestata. Nii sõltuvad liiga paljude noorte võimalused huviringis või trennis käia sellest, kas nende vanemad neid sinna sõidutada saavad.
Väga suur samm paremuse poole on lapsetoetuste tõus, mis oli kümme aastat samal tasemel olnud ja ka tasuta koolilõuna gümnaasiumiastmes. Eestis on palju vaeuses elavaid lapsi, kelle jaoks soe koolilõuna on eluliselt vajalik.
Noortega arvestamine ei peaks olema päevakorras ainult siis, kui räägitakse nii-öelda traditsioonilistest teemadest nagu noorsootöö või haridus. Erakonnad peaksid oma programmides välja pakkuma konkreetseid lahendusi selleks, et noored Eestisse jääksid, mitte rääkima vaid üldiselt heaolu parandamisest. Noortega peab arvestama kõikide seaduste ja otsuste tegemisel. Enamus neist puudutab konkreetselt ka noorte heaolu, kuid enamasti jääb see analüüs tegemata.
Euroopa noortegarantii on hea näide, kus probleemile lähenetakse läbi olulise sihtgrupi. Töötusel võivad olla noore elule katstroofilised tagajärjed. Kui probleemiga kohe ei tegeleta, võib mõne aja pärast olla juba liiga hilja. Noorel, kellel puudub tööharjumus, tekib kiiresti mandumine ja pikaajalist töötut on juba keerulisem tööturule tagasi tuua.
Lisaks noorte tööpuuduse vähendamisele tuleb noortesse senisest enam investeerida. Olgu selleks kvaliteetne haridus kodukoha lähedal, omavalitsustele suurema ressursi eraldamine huvitegevuse korraldamiseks või noorte kaasamine otsustusprotsessidesse. Noortevolikogude arv kohalikul tasandil kasvab iga aastaga, kuid kahjuks on paljudes kohtades kuulda, et otsustamisel nendega ei arvestata. Pigem nähakse neis rolli kui vaba aja sisutajatel. Tänaseid noori saab usaldada juba praegu ja koos nendega on võimalik luua just sellinne keskkond, kuhu noored ühel päeval peret looma tulla soovivad.
Maris Sild
Noorsotside peasekretär ja Tallinna linnavolikogu liige