Sündmused Malis on tekitanud teravat vastukaja nii maailmas kui ka Eestis, sest ka Eesti Vabariigi Valitsus otsustas osaleda prantslaste juhitud missioonil Malis paari ohvitseriga. Olenevalt Malis toimuvatest arengutest ja ka sellest, millised riigid otsustavad sõjalise missiooniga liituda, võib Eesti oma osalust missioonil tulevikus veelgi suurendada. See on tekitanud meedias ja ka rahva seas laialdast debatti, et kui õigustatud ikkagi on ühe Aafrika riigi sündmustesse sekkumine.
Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab oma artiklis sellest, et sündmuseid Malis ei saa pidada vaid Aafrika riigi siseasjaks, vaid sellel võivad olla palju suuremad ja halvemad tagajärjed kogu Euroopa jaoks. Olukord Malis on äärmiselt keeruline. Sisuliselt võib öelda hetkel, et selles riigis eksisteerib põhimõtteliselt kolm võimu, kellest mitte ükski ei ole suutnud veel saavutada nii suurt jõudu, et teised maha suruda – valitsus lõunas, tuareegid põhjas kõrbealadel ja ekstreemsed islamistid suuremates linnades keskel ja põhjas.
Mali on merepiirita riik Lääne-Aafrikas, kelle pealinnaks on Bamako ja rahvaarvuks ca 12,7 miljonit. Malil on maismaapiir seitsme riigiga: põhjas Alžeeriaga, idas Nigeriga, lõunas Burkina Faso ja Elevandiluurannikuga, edelas Guineaga ning läänes Senegali ja Mauritaaniaga. Riigi põhjaosa hõlmab Sahara kõrb. Asustus on koondunud riigi lõunaossa, Nigeri ja Senegali jõe lähedusse. Mali riigikeeleks on prantsuse keel.
Artikli autor tõdeb, et näiliselt tundub olukord üsna lihtne. Mali kõrbelises põhjaosa vallutanud islamiäärmuslaste ja kohalike võimude allianss ohustas nii riigi pealinna kui ka kehtivat korda. Mali kunagine koloniaalne omanik on Prantsusmaa, kes täitis sõjalise sekkumisega oma lepingulist kohust. Lisaks sellele on olemas ka vastav ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon.
Artikli autor kolumnist Ahto Lobjakas pöörab tähelepanu sellele, et kui vaadelda ka teisi, eelkõige islamiriike samas regioonis, siis torkab silma väga suur ebastabiilsus. Keeruline on nimetada riike, kus ei oleks lähiminevikus toimunud riigipööret või revolutsiooni või mille stabiilsus oleks lähimas tulevikus tagatud. Lisaks on mitmete riikide puhul olemas isegi kahtlus nende püsimajäämise osas.
Briti leht The Independent asetas Mali kodusõja konteksti pealkirja „kindlusetuse kaar“ all. See tähendab, et kaardil moodustavad riigid mõttelise kaare, mille hulka kuulub ka Mali. Sellel joonel lõikuvad kaks ajaloolist tendentsi, islami teine tulemine, mille hulka kuuluvad arveteklaarimine nii omadega kui ka muu maailmaga ja teisel pool riigid, mis on tekkinud kolonialismi tagajärjel. Kolonialismi tagajärjel tekkinud riikide jaoks piirid paremal juhul vaid jooned kaardil, neil puudub etniline enesemääratlus, rahvusriik ei oma nende jaoks erilist tähendust. Vastupidiselt kolonialismist tekkinud riikidele, on see aga väga olulisel kohal islamisriikides ning sinna lisanduvad veel mõned läänemaailma nõrkused ja tugevused ja ka kapitalistlikud põhimõtted.
Islamimaailm on näide sellest, kuidas toimib ühiskonnakorraldus, millel puuduvad läänelikud põhimõtted. See maailm kaugeneb üha enam nii ameeriklastest kui ka eurooplastest, kelle jaoks hakkab see muutuma vaikselt keelutsoonist. Siiani on üritanud läänemaailm – Euroopa ja USA – sinna pidevalt sekkuda oma põhimõtteid ka islamiriikides kehtestada. Peamiseks küsimuseks on, kas on võimalik taastada rahu, stabiilsus ja demokraatia.
Autori arvates on tõeliseks väljakutseks saab hoopis see, kas läänemaailm suudab endale sellest aru anda, et euroopaliku koordinaatsüsteemi ennistamiseks puuduvad nii vajalikud vahendid kui ka mõjuvõim. Selle jaoks oleks vaja Rooma impeeriumi laadseid ressursse ja tahet, mis aga praegusel hetkel läänemaailmast puudub. Prantsusmaa praegune invasioon on tõenäoliselt vaid ajutine lahendus, mis pikemas perspektiivis tulemusi ei anna.
Riikidevaheline stabiilsus, koostöö ja rahu oleks kokkuvõttes kasulik mõlemale poolele. Tõenäoliselt tuleks Euroopa Liidul leppida sellega, et läänelikku stabiilsust võib nendest riikidest otsima ja ootama jäädagi. Islamimaailm toimib teiste põhimõtete alusel. Kindlasti toob see esile ka mitmeid moraalseid dilemmasid. Palju keerulisemaks teeb aga olukorra see, et karmi joone islam ei tundu rahulikule kooseksistentsile üldse väärtust omistama, kuigi mõlemale poolele kasulikust võimalikust koostööst võib näiteid tuua mitmeid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mali ja teiste sama piirkonna riikide ebastabiilsus on nii mõnelgi juhul ohtlik ja vajab sekkumist, kuid läänemaailm peaks olemas selles osas äärmiselt ettevaatlik. Läänemaailm peab lisaks mõistma ka seda, et nende riikide põhimõtted ja väärtused võivad olla tunduvalt erinevad, mistõttu euroopalike väärtuste ja ühiskonnakorralduse pealesurumine ei pruugi nendes riikides mitte kunagi toimima hakata.