Maris Sild: Õnnelik olemise eest ei hurjutata!

Maris_Sild_6T5A0410_white

“… väga paljud on väsinud presidendist, kes on natuke arrogantne intellektuaal, kes närib nätsu, on pärit Ameerikast ja kelle pereelu on olnud kõike muud kui meile arusaadav või isegi aktsepteeritav…” Jah, selleks ajaks kui jõulupühad läbi said, oli ajakirjanik Vahur juba meie presidendi omal moel “paika pannud”. Lisaks sellele, et peame rääkima ootustest oma presidendile, tundub mulle, et meie tänane president väärib siiski nii mõneski küsimuses rohkem mõistmist ja toetust.

Välispoliitilisel tasandil on ta olnud kindlasti väga tugev president, keda teatakse ja austatakse mitmel pool maailmas. See reputatsioon on teenitud ja hästi hoitud selle kiuste, et osadele inimestele võib temast jääda mulje kui nätsu närivast arrogantsest intellektuaalist.

Ka on president Ilvese pereelu jõuline kritiseerimine või koguni käitumise kõrvutamine billclintonlike armuafääridega suhteliselt kohatu, sest on ju president Ilves ajanud oma asju ausalt ja avatult, ega ole midagi valedega varjata püüdnud. Ka viited mingitki laadi julgeolekuriskidele mõjuvad ikka tõeliselt kohatutena. Siiralt õnnelikke inimesi kohtab Eestis liiga harva ning kogu selle loo juures ongi kõige olulisem, et inimene on õnnelik. See, et Eesti Vabariigi president saab oma aastalõpuintervjuus rahvale silma vaadata ja kinnitada, et tema on õnnelik, kui aus olla, siis see peaks ju meid kõiki grammikese õnnelikumaks tegema. Õnnelik olemise eest inimest hurjutada ei ole nüüd küll sobilik!

Üheksa presidendiaasta jooksul on nii ajakirjandus kui avalikkus heitnud aga president Ilvesele korduvalt ette vähest huvi sisepoliitiliste probleemide vastu. Ka sotsiaaldemokraadid on paljudes siseriiklikes vaidlusküsimustes oodanud oma endiselt esimehelt autoriteetset ja mõjusat presidendisõna või olulist seadusandlikku initsiatiivi. Samas nägime eelmisel nädalal antud intervjuus, et ka selles osas on president Ilves otsustanud viimasel ametiaastal tõsise panuse anda. Noore poliitikahuvilisena oli huvitav kõrvalt vaadata, kuidas president järjest kogu tänase valitsuse vaikselt nii-öelda läbi nahutas. Iseasi, kui õnnestunud olid tema valitud näited ja kas inimesed nende sisepoliitiliste ääremärkustega ka suhestuda oskavad.

Esmalt tundus president olevat peaministri peale solvunud, et too ei kooskõlastanud lõppeval aastal valitsuses toimunud välis- ja kaitseministrite vahetusi temaga piisavalt. Mida sellega aga praegu peale hakata? Kas välisminister Kaljurand ja kaitseminister Hanso peavad järeldama, et president, kes nad ametisse määras ja õnnitles, pole nende ametisse määramisega rahul? Või oli tegu tõesti lihtsalt väikese solvumisega? Tegemist ei tohiks olla kuigi tõsise asjaga, sest ei lähe ju peaminister Kadrioru lossi salajaste ümbrikega nagu mingi saatejuht sensitiivide tuleproovis.

Partsi küsimus, õigemini kriitika, et sellest tarbetult suur teema on tehtud, oli usutavasti enamjaolt kivi IRLi kapsaaeda, kes selles osas siiani valitsuses oma jonni ajab. Samas on see päris vana ja läbinämmutatud teema, mida uuesti üles võttes astus president omal moel paljude varasemate kõnelejatega samasse ämbrisse ehk andis ühele tavalisele personaliküsimusele lihtsalt kõvasti riiklikku kaalukust juurde.

Oma keretäie said muidugi ka sotsid ning seda mitu kuud kestnud koalitsioonileppe täiendamise protsessi eest. Minu arusaama järgi on president Ilves siingi veidi eksiteel, sest tegemist ei olnud ju ühele erakonnale paremate tingimuste väljapressimise, vaid valitsuse üldise ambitsioonikuse tõstmisega. Ma ei kujuta ette, miks peaks president sisuliselt kritiseerima näiteks õpetajate palgatõusu kokkulepet, mis oli üks suviste läbirääkimiste tulemus. Kas ikka saab siis öelda, et koalitsioonilepingu täiendamine oli asjatu või kohatu?

Noorsotside presidendina läks mulle muidugi hinge, et meie erakonna endine esimees ning tänane president oma maailmavaadet häbeneb. Jah, tõsi, ta ei kuulu erakonda juba aastaid, kuid kommentaar, et sellest kümne aasta tagusest asjast pole mõtet rääkida… Parteipoliitikast sõltumatu president on iseenesestmõistetav, kuid ma tõesõna ei tahaks, et järgmine Eesti president ametiaja lõpus oma varasemaid eluperioode ka maha salgama hakkaks.

Tegelikult on muidugi hea, et president on taas sisepoliitikas kaasa rääkimas. Ma usun, et on eriti oluline, et ta räägiks rohkem asjadest, mille pärast Eesti inimesed päriselt südant valutavad – ääremaastumine, palgavaesus, sõjapõgenikud ja nii mõnedki muud teemad. Tõtt-öelda üks õige president peabki neid raskeid teemasid inimestele selgitama ning ühiskonna eri gruppide vahel uusi tugevaid sildu ehitama.

Meeldib meile või mitte, aga president on meile emotsionaalselt jätkuvalt oluline ning iga tema tegu valvsalt jälgitud ja iga tema sõna hoolsalt kuulatud. Tulgu tema sõnumid siis Sky Newsi või hoopis Kroonika abiga. Vaid loetud kuude pärast tuleb taas teha Eesti jaoks see vastutusrikas otsus, kelle sõnade ja tegude järgi tahame joonduda järgmised viis aastat. Viimased nädalad on taas selgelt tõestanud – on aeg hakata rääkima presidendist.

EPL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga