Muljed Jüri Ratase umbusaldushääletuselt

Getter-Agnes Aareleid

Halli hommikuse taeva all skandeerisid Riigikogu ees koalitsiooni toetavad meeleavaldajad. Korralduses paistis silma ilmselge varakus: Erich Kriegeri kontsert, suured säravale kriitpaberile trükitud Keskerakonna plakatid ning isegi tossumasin! Ka parlamendihoone sees moodustus külalistest lausa järjekord ning rõdul oli tavalise unise istungi paari inimese asemel tubli paarkümmend.

Peaminister Ratas pidas maha kauni kaitsekõne, milles eriti selgelt jäi kõlama: “Riigi ehitamise ja arendamise juures ei ole lihtsaid lahendusi, mis ühe lülitusega tooksid kaasa suuri ja olulisi muutusi. Me saame ainult hoolikalt mõelda ja sihikindlalt tööd teha ning loota, et tehtud sammudega ka see mainitud armastus [oma riigi vastu] kaasneb.

Poliitilises võitluses kipub ununema, et meie eesmärk on üks ja seesama: meie armas Eesti peab olema heaks koduks ja hoolivaks ühiskonnaks kõigi jaoks sõltumata meie sünnikohast, elujärjest, elukutsest, emakeelest, soost, rahvusest, tõekspidamistest või millestki muust…”

Sellisele tekstile kirjutaksin kahe käega alla. Kui kõneleja vaid ei räägiks justkui paralleelmaailmast ja reaalsuses ei juhiks valitsust, milles on ministrid, kes minu vaatekaaslasi on nimetanud riigireeturiteks, minusuguseid naisi ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks, minusuguseid tudengeid hobusevarasteks ning palju muud, mille täielik nimekiri vajaks juba eraldi raamatut. Kui vaid nende samade ministrite teod ei oleks andnud põhjust sellele samale umbusaldushääletusele: politseijuhi tollele antud töö tegemise eest ebaseadusliku vallandamiskatse ning pidevate skandaalide tõttu, mida on põhjustanud nende räuskav, ebaväärikas ja õigustatult ajaloo prügikasti kuuluva natsiideoloogiaga flirtiv käitumine.

Hiljem küsimusele vastates paistis peaminister aga oma varasemad sõnad vähemalt rahulikust ja kaalutletud riigi ülesehitamisest juba täiesti unustanud olevat: “See kiirus, mis te ütlete – vastab tõele, et ega sellel valitsusel ja koalitsioonil heas mõttes ongi kiire. … Ja seda valitsus on selle saja päeva jooksul tõsiselt näidanud.” Tõsiseid küsimusi tekitasid ka tema väited rohelistest edasiminekutest valitsuskoalitsioonis globaalse soojenemise eitajatega, mille eesotsas teatas ta Eestile, et ei kavatse liituda Euroopa ühiste ponnistustega 2050. aastaks süsinikuemissioone kliimakatastroofi ära hoidmiseks vähendada.

Paari tunni möödudes olid kõik koalitsiooni toetajad rõdult kadunud ning alles olid jäänud vaid noorsotsid ja fotograafid. Tõsi, hääletamise ajaks ilmusid üksikud toetajad veel tagasi. Kas hääletuse tulemus valmistas pettumust? Ei, see oli teada. Küsimus ei olnud lootuses, et suvel puhanud koalitsiooni toetajad järsku meelt muudavad. Küsimus oli meie põhiseaduses sätestatud liberaaldemokraatia toimimises, peaministri vastutusele võtmises parlamendi poolt. Liberaaldemokraatia, mille probleemi tekitajatest ministrid “purustada” soovivad, kes ise aga parlamendi ette vastustki andma ei tulnud.