“Siinsamas Vanemuise kontserdisaalis teatasin kaks aastat tagasi, et uut valimiskampaaniat mina peaministrikandidaadina enam ei alusta. Nii ongi.
Küllap leidus umbusklikke, kelle meelest poliitikud aina annavad ja võtavad oma lubadusi. Mina olen püüdnud oma lubadusi alati täita. Ning täna ongi käes see hetk, mil võin teile kinnitada, et vastlapäeval esitan Vabariigi Presidendile lahkumispalve.”
Sedasi algas peaminister Andrus Ansipi kõne Tartus. Midagi üllatavat? Küllap mitte, sest spekulatsioonid selle kohta levisid juba nädalaid enne ajakirjanduses.
9.aastat peaministritoolis on olnud küllaltki seiklusrohke, kui nii võib öelda. Kuid eeskätt viimasel ajal ilmuvad mitmed ja mitmed kirjatükid selle kohta, kus rahva tunnetus justkui ühes kohas tammumise nimel on pannud kirjutama artikleid ja juhtima tähelepanu sellele, et riik on justkui sihi kaotanud. Kas tõesti sai Eesti riik valmis? Või on vaja teha siiski oluline kannapööre?
Küllap selle viimase mõtte eesmärgil ka taoline lüke toimub. Nähes kerget tülpimust ning rahulolematust saab iga erakond aru, et oodatakse midagi enamat. Ansip vihjas oma kõnes, et tema valitsemisperioodi ajal on olnud rahaasjad riigis korras. Muidugi, eelarve on olnud enam-vähem stabiilne ning Euroopast on tulnud olulised rahasummad hariduskeskuste, meditsiiniasutuste, infrastruktuuri jms arendamiseks, kuid minu jaoks on märksa olulisem hoopis teine aspekt.
Rahva kaugenemine juhtimisest. Ja poliitikute kaugenemine rahvast. Rahvakogu, üliõpilaste ja haridustöötajate meeleavaldus, vastasseis ACTAle, ootusärevus haldusreformi tegemiseks ja nii edasi. Ka eelmisel nädalal tuli välja kaks pöördumist, milles üks kõneleb haldusreformi vajalikkusest ning teine paigaltammumisest, kuid kui peaminister Ansip ei soovi viimast isegi mitte lugeda läbi, annab see olulise signaali rahvale- peaminister on väsinud.
See selleks. Küll aga tekitab minus ebakindlust teadmine, et Ansip-Kallas teevad justkui positsiooni vahetuse. See pole demokraatlikule riigile omane ning oluline on mõista, et tegemist ei ole ettevõttega, kus juhtide vahetumine on igati okei. Riigi esindaja ja juhtivisiku määramine peaks siiski tulema teisiti, kui lihtsalt ametisse vormistamise teel. Veel enam, kui võimalik peaminister on inimene, kes ei osalenud ka viimastel Riigikogu valmistel- võib olla peegeldades sedasi oma Eesti poliitikast võõrandumist.
Aga fakt on see, et järgmised nädalad saavad olema äärmiselt huvitavad. Kellega uus koalitsioon mooodustatakse ning millisel moel toimuvad ministritoolide ümberjaotumine, võib määrata paljugi sellest, kes 2015.aastal valitsust moodustama hakkavad.
Elis Tootsman