On tervitatav lugeda, kuidas reformierakonna palgaline hääletoru näib taas enda meelest märksa paremini teadvat sotside eesmärke kui sotsid ise. Ometi lükkaksime ümber artiklis esinenud väited.
Usume, et sotsiaaldemokraadid peavad valitsuses olles esindama sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet, mis ei ühti alati või isegi sageli reformierakonna omaga. Vaevalt tuleb see ka reformierakondlasele üllatusena, et praegune koalitsioon pole niivõrd armu-, kui sundabielu EKRE võimult eemal hoidmiseks. Vaatamata suurtele maailmavaatelistele erimeelsustele nii oravate kui isamaaga, on sotsidel piisavalt täiskasvanulikkust ja kompromissivalmidust, et äärmuskonservatiivid Stenbockist eemal hoida. Paraku on selle hinnaks aga koalitsioon liberaalide ja muude paremjõududega.
Väikepartnerina koalitsioonis olemine ei tähenda aga kuidagi tallaaluseks olemist, vaid oma valijatelt saadud mandaadi elluviimist. Olgu selleks näiteks toimetulek või keskkond – teemad, mille eest Reformierakond seni vaid sõnaliselt seisnud on. Lõpuks jagab valitsusvastutust erakond, kes ei lase eesti vaesumist emotsioonitu näoga reaalajas pealt vaadata. Lõpuks on meil tööminister, kes seisab töötajate õiguste eest. Lõpuks on meil keskkonnaminister, kes seisab keskkonna, mitte raielobi eest. Lõpuks on meil kultuuriminister, kes ei lase Eesti kunstnike loomingut üksteise natsionalistliku ületrumpamise eesmärgil maha tirida. Lõpuks on meil valitsus, kus valitsuspartner ei lase endale pähe istuda.
Valitsus keskerakonnaga on reformierakonna taas mugavaks muutunud. Vaatamata paarile karastavale aastale opositsioonis, on naasnud Ansipi ja Rõivase aegne ülbus ja üleolevus, juhtivaks mentaliteediks kujunenud jälle “Riik – see olen mina”. On harjutud, et saamatute keskerakondlastest ministrite töö tuleb ise ära teha ning valitsuspartneri algatusi võib ignoreerida või suisa eos põhja lasta. Nüüd on reformierakondlased avastanud enda kõrvalt sotsidest ministrid, kes on kompetentsed, maailmavaatelised ning kes ei lase endast üle sõita. Oma mikromanageerimise kombest on Kallasel siiski raske lahti lasta, nagu näeme uue PPA juhi ümber keerlevas trallis, kus peaminister sekkub oma tööülesannete arvelt siseministri haldusalasse ning väidab, et ei saa oma enda valitsuse liiget telefoni kaudu kätte. Oma vastupanu sotside lubatud hooldekodukohtade vastu pole sugugi varjanud ka sotsiaalministeeriumis teise pinki istuma jäänud Riisalo.
Eesti poliitmaastikul pole musti ja valgeid jõude, mille vahel valida. Räuskavate juhtidega EKRE tõusu taga ei ole vaid tagurlikud matsid, nagu väidab reformierakond. EKRE tõusu taga olev Eesti “eduloost” kõrvalejäänute vastuhakk seda müüti propageerinud reformierakonna vastu on aga igati loomulik ja põhjendatud. See tähendab, et isegi kui EKRE tegelikku majanduslikku alternatiivi oravatele ei paku, ei esinda nende toetajad sugugi ainult “mustasid jõude”. Turufundamentaalne, empaatiavõimetu ja russofoobne reformierakond ei esinda ka päris kindlasti ainult “valgeid jõude”. Vastandumise peale üles mängitud valimised ei too kellelegi kasu. Tahaplaanile jäävad pärisprobleemid – kiirenev inflatsioon, integratsioon – mille üle tuleb pidada ühiskondlikku debatti.
On keeruline mõista Vaga üllatust nähes, et elukutseline kunstikriitik kritiseerib kunsti või et mõni tuntum sots ei kandideeri juba eiteamitmendat korda tagasi soojale riigikogu istmele. Eriti keeruliseks teeb selle asjaolu, et suurima kaliibriga sots, kes valimistel mittekandideerimisest teatanud on, on Narva linnapea Katri Raik. Urmas Klaasi kombel teiste piirkondade poliitikutele reklaamimise asemel on Raik keskendunud talle ülekaaluka mandaadi andnud linnaelanike elujärje parandamisele, mis on igati kiiduväärt. Samuti on meie arvates tervitatav näha uute nägude poliitikasse toomist kui sama stagneeruva “raskekahurväelaste” seltskonna laoruumist väljaveeretamist iga nelja aasta tagant.
Õnne Paulus, Noorte Sotsiaaldemokraatide president
Robert Kiisler, Noorte Sotsiaaldemokraatide asepresident