Viimastel aastatel on haridussüsteemi puudutava debati keskseteks märksõnadeks koolivõrgu korrastamine, väärtuspõhine õpe ning kogukonnapõhine kool. Eesti haridussüsteemi viib praegune arutelu kindlasti edasi, ent paraku on seejuures tagaplaanile jäänud arutelu õpetajaameti oleviku ja tuleviku üle. Täna, õpetajate päeval on suurepärane võimalus sellele vajakajäämisele tähelepanu juhtida ning veeretada mõtteid õpetajaameti kohta.
Üks asi, mida laialdaselt teatakse, ent mida millegipärast endale tõsiselt ei teadvustata, on haridussüsteemi olulisus meie ühiskonna tuleviku kujundamisel. Haridussüsteemi vaieldamatuks nurgakiviks on aga meie õpetajaskond. Õpetajate igapäevane töö kujundab tuleviku inimesi. Seetõttu tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata ka õpetajate muredele. Õpetajatest sõltub ei rohkem ega vähem kui meie riigi ja rahva tulevik.
Hiljuti avaldatud OECD iga-aastane haridusindikaatorite kogumikus “Education at a Glance” tuuakse välja rida probleeme, mis meie haridussüsteemis valitsevad. Üheks neist on vananev õpetajaskond (üle poole õpetajatest on vähemalt 50-aastased). Probleem ei ole vanades õpetajates. Nende elukogemus ja pikaaegne praktika on oluliseks osaks koolielust. Mõeldes palju tulist arutelu üles kütnud tervishoiu- ja tööpoliitika tuleviku debatile, on need numbrid igati positiivsed. Probleem seisneb aga selles, et noortele ülikoolilõpetajatele on õpetajaamet kas teine või tihti lausa kolmas valikuvariant. Vanematele pedagoogidele pole väärikat järelkasvu.
Tegelikult algab probleem tihti juba varem kui ülikoolis. Õpetajaks saamisest ei unista just paljud targad ning andekad gümnasistid ja põhikooliõpilased. Kuna iga inimese põhjused on erinevad, ei ole mõtet pikalt heietada teemal, miks õpetajaamet paljudele perspektiivika tulevikutööna mõttesse ei tule. Ja kindlasti ei sobigi igaüks sellele vastutusrikkale ametikohale. Küll aga saaks teha nii õpetajaks õppimist, kui ka õpetajana töötamist palju atraktiivsemaks ning vähemkoormavaks.
Paratamatult jääb suur hulk Eesti õpetajaskonnast mingil hetkel pensionile. Töölt lahkujate arv ei ole marginaalne. Kust leida aga kõigile neile professionaalsed asendajad? Sellele küsimusele vastamiseks peab lahendama kaks probleemi. Kuidas meelitada noori õpetajaks õppima ning kuidas hoida alustavaid õpetajaid koolis?
Keemiaõpetaja Martin Saare suvisel Arvamusfestivalil kõneldu põhjal ilmus 26. augusti Õpetajate Lehes mõtlemapanev artikkel “Keskmine palk õigustab keskpärast tööd”. Õpetajate palgaküsimusest, mis omandatud haridustasemele ning töömahule mitte kuidagi ei vasta, on palju räägitud. Palju huvipakkuvamad on aga Martin Saare ülejäänud mõtted. Kõige teravamalt kerkib esile õpetajatöö bürokratiseerimine. Õpetajat ei usaldata. Haridus- ja teadusministeerium töötab välja väga detailsed õppekavad, mille täitmine on kohustuslik, samuti eeldatakse õpetajatelt pedantse täpsusega ainekaartide lahti kirjutamist. Samas nõutakse pedagoogidelt samaaegselt ka järjest enam õpilaskesksust. Olukord on pehmelt öeldes paradoksaalne. Õpetajad lähtuvad juba praegu iga klassi konkreetsetest vajadustest ning redigeerivad oma plaane iga tunni järel. Nad ei pea seda tegema paberil, ammugi ei pea nad kõike seda teadme enne õppeaasta algust. Miks nõutakse siis igalt aineõpetajalt ülidetailseid töökavu, mida keegi nagunii mitte kunagi ei täida?
Teise sügava probleemina toob Saar välja, et nii õpetajaks õppijatel kui ka juba töötavatel õpetajatel takistatakse süvenemist. Paljud tudengid peavad turumajandustingimustes õpingute kõrval ka töötama. See aga takistab nende kujunemist oma ala tõelisteks spetsialistideks. Martin Saar pakub võimaliku lahendusena välja andekatele õpetajaks õppijatele stipendimu maksmise. Peab nõustuma, et kuni tudengid ei saa õpingute ajal piisavalt süveneda, ei saa ka imestada, et parimal juhul piirduvad noorte õpetajate teadmised vaid rangelt õpikutes/õppekavades välja tooduga. Aga õpetajaamet on midagi tohutult erilisemat kui tavaline kontoritöö. Iga õpetaja peab olema oma valdkonna spetsialist ja entusiast, lisaks sügavatele erialastele teadmistele peab tal olema lai silmaring ning ülevaade pedagoogikast laiemalt – selle kujunemisloost, tähtsamatest mõtlejatest ning tänapäevastest suundadest.
See kõik tuleb aga süvenedes.
Paljudes arengumaades on suureks probleemiks õpilaste suur väljalangevus üldhariduskoolidest, ent samaväärseks murekohaks on tegelikult ka uute õpetajate kiire lahkumine oma ametikohalt. Alustavad õpetajad maetakse tihti meeletute tööülesannete alla, algajad ei oska vanematele autoriteetidele ka ei öelda, samuti ei oska paljud leida õiget tasakaalu töö- ja eraelu vahel ning vahel on noortel lihtsalt ebarealistlikud ettekujutused enda ning õpilaste võimetest. Nii leiavadki paljud pärast esimest või teist tööaastat, et töö koolis ei ole ikka nende jaoks.
Nendele probleemidele on tegelikult juba mõeldud. Euroopa Komisjoni dokumendis “Developing coherent and system-wide induction programmes for beginning teachers” tuuakse välja, et õpetamise kvaliteedi tõstmiseks tuleb anda alustavatele õpetajatele igakülgselt tuge ning innustada ja abistada õpetajaid kogu nende karjääri vältel õppimaks ka ise juurde uusi teadmisi ning oskusi. Alustavad õpetajad peaksid saama nii rahalist kui ka vaimset tuge.
Seega kooruvad minu mõttejadast välja sellised ettepanekud: andekad õpetajaks õppijad peaksid ülikooliõpingute ajal saama stipendiumit, et täielikult pühenduda ning süveneda ja oma silmaringi laiendada; esimesel aastal võiksid õpetajad töötada poole koormusega, ent saada palka täiskoormusega ette nähtud mahus; välja tuleks töötada konkreetsed juhendid vanematele õpetajatele, kuidas olla algajatele headeks mentoriteks.
Meie haridussüsteemis on palju positiivset. Tänu kogenud ning väärikatele õpetajatele on meie koolilaste õpitulemused maailma parimate seas, pika kogemusega pedagoogid on oma tööga üldjuhul rahul ning järjest enam liigutakse vaid teadmisipõhisest väärtuspõhisema õppe poole. Samas on meil ka lahendust vajavaid probleeme. Alustavaid õpetajaid ei tohi jätta üksi. Nii rahalise kui ka vaimse toetusega tuleb neile öelda selgelt ja valjult: me tõesti väga vajame teid. See on tõsi, sest muidu kukub Eesti haridussüsteem varsti lihtsalt kokku. Kui kaob tõsiseltvõetav omakeelne haridus, kaob ka rahvas.
Avaldatud Tartu Postimehes.