Eesti on rahvusvahelise õnneindeksi järgi 63. kohal Boliivia järel. Isegi Venemaa on meist mõe koha võrra eespool. Arutades muutusi tööturul ja seda, kuidas me tulevikus tööd teeme, on olulisel kohal väärtusküsimus. Kas me tahame eelkõige, et meie inimeste heaolu ja õnnelikkus oleks kõrge või peaks töötajatest väljapigistatav tootlikkus käima kõige ees?
Praeguse töökorralduse puhul on kaotajaks kõik. Harvard Business Review hinnangul kulub kaheksatunnisest tööpäevast keskmiselt 1,5 tundi mitteproduktiivsetele tegevustele. Seejuures on meie inimesed õnnetud ja stressist kurnatud. Kas me tahame, et inimesed oleksid tootlikumad n-ö verd ninast välja pigistades, stressi ja tervisehädasid eirates? Või tahame liikuda sinna, kus on tänased Põhjamaad – inimeste tervis ja heaolu kõigepealt ja selle kõrvalnähuna kasu majandusele?
Möödunud aastal lõppes pärast kaht aastat kuuetunnise tööpäeva pilootprojekt Rootsis Göteborgis ühes hooldekodus. Katseperioodi tulemused tõestasid lühema tööaja positiivset mõju stressi vähendamisele ja tervisele. Töötajad ise tundsid end oluliselt tervemana ja nad kogesid palju vähem stressi. Õnnelikumaid ja innukamalt tööd tegevaid töötajaid märkasid ka hooldekodu elanikud.
Lühemate tööpäevade esialgne hind oli küll umbes 20% tööjõukulu kasvu. Teisalt vähendas see töötust ja ka 10% võrra haiguspäevi. Esialgsel hinnangul oli netokulude tõus vaid 10%, kui sisse arvestada toetuste ja muude kulude vähenemist sotsiaalsüsteemis. Seejuures ei olnud arvesse võetud pikaajalisi mõjusid, mis tulenevad muuhulgas kauem tervena elatud aastatest.
Vahet ei ole, kas me räägime neljapäevasest töönädalast või kuuetunnisest tööpäevast. Eesmärk on üks – lühendada summaarset normtundide arvu ühes nädalas. Haigekassal kulub tööealiste raviks miljoneid eurosid. Kauem tervena elatud aastad on pikaaegne kasu nii inimeste heaolule kui ka meie haiguskindlustussüsteemile. Täna tehtud väike investeering tasub end ära tulevikus läbi tervemate ja õnnelikumate inimeste.
Lühema töönädala võimalik positiivne mõju on ka naiste parem ligipääs tööturule ning majandusliku kindlustatuse paranemine. Osaajaga töötajaid on Eestis naiste seas üle kahe korra rohkem kui meeste seas. Lühem töönädal annaks ühelt poolt rohkem võimalusi täistööajaga töötada, teisalt aga tekitaks kindlasti juurde erinevaid osaajaga töökohti.
Aitäh Eesti Päevalehe toimetusele astumast diskussiooni! Just arutlemist tuleviku töö kujundamine vajabki. Mõte sõrmenipsuga millegi kehtestamisest on meie kavatsuste pisut vääriti tõlgendamine. Mõistame hästi, et tööajaregulatsioonide toomine kaasaega mõjutab paljusid erinevaid eluvaldkondi. Seda ei olekski võimalik ilma teiste suurte muudatusteta ühiskonnas ellu kutsuda. Kindlasti ei ole noorsotsid esimesed, kes neljapäevase töönädala üle Eestis on mõtisklenud – isegi Reformierakonnale on see mõte kunagi meeldinud (vt. Keit Pentus aastal 2009).
Olen nõus, et tulevikutööst rääkides on paindlikum töökorraldus võtmetähtsusega. Võimalused, kuidas tööandjad ja riik saaksid ühiselt panustada paremasse töökeskkonda, vajavad arutamist. Niisamuti lühema tööaja normi sisseviimise viis ja meetod. Kas seda peaks tegema järk-järgult? Kas see peaks olema valdkonniti või sektoriti erinev? Kui pikk üks töönädal võiks olla 10 aasta pärast? Mida me saame paremini teha kui prantslased ja mida saame õppida rootslastelt? Kas oleme oma inimeste õnnelikkuse ja tervise nimel tegema pikaaegseid investeeringuid?
Neljapäevase töönädala ning tulevikutöö üle peab ühiskonnas arutama. Seda peavad tegema ka valdkonnaeksperdid, poliitikud, tööandjad ja töötajad. Kui me täna ei aruta, ei ole homseid otsuseid ja nii tammumegi 100 aasta vanustes dogmades.
Vastus Eesti Päevalehe 14. mai juhtkirjale