Erik Aru artikkel „Noorte tööpuudus on suur näiliselt” (EPL 15.7) oli šokeeriv. Kui selline suhtumine ühiskonna ühte suurimasse probleemi on valdav, võime Eesti inimvara korstnasse kirjutada.
Valitsus on seadnud eesmärgiks vähendada noorte tööpuudus 2015. aastaks 15%-ni ja 2020. aastaks 10%-ni, see tundub peaaegu sama tõenäoline nagu loosung Eesti viimisest viie rikkama riigi sekka. Seda põhjusel, et riigipoolne tugi eesmärgi saavutamiseks on väike, et mitte öelda pea olematu.
2013. aastal koostatud noorteseire poliitika ülevaate järgi on Eestis 40 000 töötut ja haridustee katkestanud noort. See on ühe madala sündivuse ja väikese rahvaarvuga riigi kohta ütlemata suur arv. Need mitukümmend tuhat noort peegeldavad selgesti meie hariduse puudujääke noorte ettevalmistusel tööturule sisenemisel – see on vanuserühm, kes on enim seotud nii tööturu kui ka haridusteega. Eurofondi arvutused näitavad, et noored, kes ei tööta ega õpi, põhjustavad riigile aastas kulusid lausa 1,5% SKT-st. See on arv, millest kindlasti mööda vaadata ei saa.
Ma arvan, et tõhusam variant noorte tööpuuduse vähendamiseks on hariduse ümberkorraldamine, sest probleemi lahendamisel tuleb alustada rohujuure tasandilt – sealt, kus on enim neid, keda tulevikus võib tööpuudus mõjutada. See tasand algab koolist. Karjääriõpetus, vabatahtlik töö, kutsekoolide praktika või koostöö ettevõtjatega on ainult vähesed väljakutsed, mis meid siinkohal ootavad, kuid millele on vaja hädasti mõelda.
Elis Tootsman
Noorte Sotsiaaldemokraatide president
Artikkel ilmus 19.07.13 Eesti Päevalehes