Detsembri alguses 6.-7. kuupäeval toimus Saksamaal Werftpfuhlis Students Networki ning Feminists Networki ühisseminar, kus osales kümmekond noorsotsi nii Euroopast kui ka mujalt. Algselt oli planeeritud paralleelne töö kahes erinevas grupis ja kahel teemal, kuid vähese osalejate arvu tõttu otsustasime kohapeal seminari ümber korraldada nii, et esimesel päeval osalesid kõik feminismi ning võrdõiguslikkuse seminaril ning teasel päeval osalesid kõik haridusvaldkonda puudutaval seminaril.
Olen laiemas plaanis sellise muudatusega väga rahul, kuna see andis mul võimaluse ka feminismi aruteludest osa võtta ning mälu värskendada. Arvestades osalejate võrdlemisi laiapõhjalist kultuurilist tausta, võin öelda, et me kõik õppisime midagi uut. Kogu seminari osa oli üles ehitatud aktiivmeetodite kasutamisele, mis sundis inimesi aktiivselt osalema ning kaasamõtlema. Ja kuigi ma olen võrdlemisi mitmetel kordadel sarnaste treeningutega kokku puutunud, siis sellest korrast tooksin kasulikuna välja domineerimistehnikad, mida kasutatakse erinevates situatsioonides, sageli sellele mõtlemata ja üldjuhul naiste suunas. Kõige hullem siinjuures on asjaolu, et nii mõnigi osalejatest on ise (nii tahtlikult kui tahtmatult) mõnda nendest võtetest kasutanud. Tehnikad, mida kasutatakse on järgmised: nähtamatuks muutmine, ideede kaaperdamine, vahelesegamine, minu idee on parim (ehk idee modifitseerimine sellises ulatusest, et tegemist on „minu ideega“), informatsiooni endale hoidmine, naeruvääristamine, süüdistamine ning häbistamine (näpuga näitamine) ning topeltkaristamine (nt naiste puhul lähtutakse stereotüübist, et tegemist on tagasihoidliku ning vaikse inimesega, seal juures süüdistatakse, et ollakse vait. Kui ollakse aga avatud ja öeldakse ning tehakse asju, siis süüdistatakse liigses agressiivsuses).
Neid meetodeid läbi mõeldes ja enda elus aset leidnud situatsioone kaaludes pidin tõdema, et nii mõnigi eelpool nimetatust on erinevates töökollektiivides ning situatsioonides tavalised – me isegi ei mõtle sellele. Kohapeal sai ka mõeldud, et kuidas olukorda edendada ning probleemi võrdõiguslikkuse aspektist parendada ning kaasa võtsin taaskord mõtte, et me peame lihtsalt ise rohkem teemale tähelepanu pöörama, oma enda seminari ning koolitusi korraldades lisama treeninguid võrdõiguslikkuse ning diskrimineerimise kohta, sest praktiline lähenemine on avanud nii mõnedki silmad.
Teine seminaripäev, mida oli au minul endal läbi viia oli asjade korraldamine veidi keerulisem, kuna sündmuse ettevalmistus keskendus väga selgelt Euroopa ruumile ning sellele, mida me samm-sammult võiksime ette võtta, et 2015. aastal oleksime ka kuskile jõudnud. Kuna osalejad olid erinevatest haridusruumidest ning teadmised Euroopa tasandil toimuvast väga erinevad, siis alustasime me täiesti algusest ning kuna eelmisel võrgustiku kohtumisel otsustasime keskenduda kõrgharidusele ning mobiilsusele, siis oli tegemist väga selgelt süsteeme ning eesmärke tutvustava koolitusega, kus käisime läbi järgnevate aasatate eesmärgid ning arutasime muudatusi seoses uue rahastusperioodiga.
Osalejatel oli võimalus ehitada argumentatsiooni tasuta versus tasuline kõrgharidus, mõtestasime üheskoos lahti, milline on meie arusaamise järgi õiglane haridussüsteem ning olulised mõtted, mis sellest arutelust välja koorusid on järgmised: ligipääs – varasemad haridusastmed, peavad toetame kõrghariduse omandamist, tunnustamine, Bologna Protsess rakendumine ebaühtlane ja võib mõneti seada piiranguid, õppemakse ei tohiks olla, avalik rahastamine ning rahastamisel peab eristama teadusesse ning õpetamisse suunatavaid vahendeid.
Laiema arusaama järgi tähendab see, et õppimisel peavad olema tagatud võrdsed võimalused nii sisseastumisel kui ka õpinguperioodi jooksul, toetada tuleb noori akadeemikuid ning tagama võrdse kohtlemise haridussüsteemi sees. Kogu aeg räägitakse elukestvast õppest, kuid sageli just formaalhariduses on ees takistused. Õiglase ning tasuta haridussüsteemi eest tuleb võideleda igal pool!