Sel aastal oli ootusärevus enne sinimustvalget päeva suur. Suuremgi kui enne jõule. Põhjuseid selleks oli mitu. Uus elukoht, uus kool, uus sõpruskond, uued väljakutsed. Kahekümne neljas veebruar on varem olnud pigem kodune päev, mille veedan koos perega, seekord aga mitte.
Tähtpäeva tähistamist alustasin juba pühapäeva õhtul. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis toimus vabariigi aastapäevale pühendatud filmiöö. Pidasime kamraadidega öö vapralt vastu ning seadsime enne päikesetõusu sammud Toompeale, peas teklid, Gaudeamuse viis huulil ning tops sooja krambambulit käes, koolilipp kõigi ees lehvimas.
Teisipäeval, kahekümne viiendal veebruaril veetsin mõnusa õhtu koos oma sõpradega organisatsioonist, erakonnast ning ülikoolist. Tuba ehtis sinimustvalge lipp, laual olid kiluvõileiad ning toas oli tunda õunakoogi lõhna. Vaadates Eesti mälumängu mängivaid sõpru mõistsin, kui vähe on vaja tegelikult mõnusaks äraolemiseks.
Tajusin selgelt, et õnneks ei ole vaja kummardada numbreid, taga ajada edu ega minna soovitu saavutamiseks üle laipade. Piisab vaid ühest- aktiivsusest. Soov midagi ära teha on on käivitavaks jõuks, mis toob kokku teotahtelisi inimesi. Tegeledes millegi korraldamisega, osaledes erinevatel üritustel, mõeldes julgelt ning võttes vastutust areneme palju. Olles aktiivne valdkonnas, mis pakub positiivseid emotsioone ning arendab meid, on võimalik palju korda saata, kui on vaid pealehakkamist. Väga palju loeb ka kaaslastest ning eeskujudest.
Mul on vedanud- minu inimesed minu koolis, suhtlusrindkonnas ja organisatsioonis motiveerivad mind. Koos nendega tegutsedes kasvab soov muuta maailma kas või natukenegi paremaks paigaks, kui see oli eile.
Aitäh teile, mu kallid sõbrad, et olete teinud minu Eesti just selliseks, nagu ta on – võimaluste rohke, põnev, hariv ja arendav.