Mäletan hästi oma esimest koolipäeva Taanis. Kõndisin sadade õppuritega koolimaja poole ning esmalt meenub nende tugeva aksendiga inglise keel ja seika ka hõiked “Hej!” ning “God dag!”. Olin nende sõnade tähendused enda jaoks selgeks teinud, sest tervitamist tuli ette küllaltki palju. Eriti riigis, kus inimesed on tunduvalt avatumad ja avameelsemad, kui tagasihoidlikus Eestis, kirjutab SDE Euroopa Parlamendi kandidaat Liina Raud.
Olin võõras riigis. Võõras kultuur, võõras keelekeskkond, võõrastest ümbritsetud ning isegi toit oli võõras. 17-aastaselt oli see väga hirmutav, sest olles harjunud koduse toidu ja perekonna lähedusega, oli see katsumus minu jaoks midagi ütlemata suurt ning keerulist.
Minu jaoks on alati olnud oluline hariduse omandamine, sest haridus ning haritus on justkui maja vundament – tugi, millel seinad ja katus püsti seisavad. Suur teadmistejanu oligi põhjus, miks soovisin end proovile panna ning pakkida aastaks asjad ja asuda Taani teadmisi koguma. Arvasin, et lisaks tugevale Eesti haridusele, oleks mul vaja silmaringi laiendada ning Euroopa osana tutvuda kõige sellega, mida maailm meile pakub. Pean ütlema, et see oli minu elu üks õigemaid otsus.
Koolis õpitud faktiteadmised on olulised, kuid nende kõrval on hindamatu väärtusega lai silmaring. Oleme justkui unustanud, et ühiskond on muutuv protsess ning selleks, et pealekasvav põlvkond oleks tubli ja agar, on vaja anda neile oskused, mida ühiskond neilt nõuab. Nendeks on kohanemisvõime, lai teadmistepagas, oskust end pidevalt täiendada ja arendada. Mobiilses maailmas on nendeks ka teadmisi erinevatest kultuuridest ja keeltest, kuid sellest jääb praeguses koolisüsteemis väheks.
Olen hetkel 25-aastane ja ühe pisikese Mirjami ema. Ma soovin, et ka minu tütrel oleks ühel hetkel võimalus panna oma teadmised proovile ning minna aastaks välismaale õppima. See on võimalus selleks, et mõista kui oluline on pärast aastat välismaal olekut tulla tagasi kodumaale ning jagada oma teadmisi siinsetega. Veelgi enam – ma loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem soovivad noored minna välismaale õppima.
Kui lõpuks tagasi tulin, oli muutunud täielikult minu arusaam maailmast kui sellisest ning tänu iseseisvusele ja avastustele õppisin enda kohta nii mõndagi uut. See kõik viis mind lõpuks õppima juuksuri ametit ja sealt edasi Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete erialale. Oma eluvalikud ja väärtused olen piltlikult öeldes võlgu Taanile.
Kuid kui nüüd ausalt öelda, siis kogu eeltöö selleks, et üldse minna Taani õppima, oli väga keeruline. Nii nagu ikka, ei olnud ka minu vanematel võimalust käia koheselt välja niivõrd suurt summat välismaal õpingute jaoks. Selleks, et see raha saada, aitasid mind nii sugulased kui ka ettevõtted, kellel oli võimalus hakkajaid noori toetada. Nii tuli neile kirjeldada miks ma üldse soovin Taani minna, mida soovin elus teha ning nii mitmeski ettevõttes tegin ka toetuse eest kõvasti tööd. Kuid kui nemad ei oleks minusse uskunud, ei oleks mul sellist võimalust tekkinud.
Tegelikult peab ka Euroopa Liit oma noortesse uskuma ning nendesse investeerima. Eks ka haridus ole pikaajaline investeering, mille tulemust näeme alles aastate ja aastate pärast, kuid kuidas teisiti? Hetkel on selliste kogemuste lubamine vaid rikaste privileeg – elame ühiskonnas, kus raha määrab selle, milline on tulevik.
Ma tahan, et kõigil oleks võimalus end täiendada ja juurde õppida hoolimata sellest, kui paks või õhuke tema rahakott on. Välismaal õppimine ei tohi olla privileeg, vaid peab olema võimalus igale tublile gümnaasiumi- või kutsekooli õpilasele.
Ma kandideerin lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas ning seda selleks, et nooruslikud ja julged mõtted ka Euroopas kuulda oleks. Sest kui noored ise oma ideid teoks ei tee, siis kes teeb?
Liina Raud, SDE Euroopa Parlamendi kandidaat