Kes kannatab, see jõuab ühel hetkel ehk ka koju.
Just sel moel võivad sajad Heltermaal või siis Rohukülas aega surnuks löövad
inimesed end neil päevil lohutada. Samal ajal jagatakse sotsiaalmeedias üha järgmisi ja järgmisi praamiootamise lugusid ja kogemusi, millest mõned jõuavad ka leheveergudele või lausa teleekraanile. Kes on sadamas oodanud neli, kes viis tundi, kes pole pärast pikka ootamist viimasele praamile mahtunud ning peab hommikul tulema uuele katsele. Nii koguneb jõudsalt kokku järgmine peatükk hiidlaste pärimusest, mis on ka talletamist väärt. Aga üks asi on neist mahlakatest seikadest distantsilt osa saada, hoopis teine lugu on, kui peab ise tunde praamisabas kannatama, teadmata, millal õnnestub koju pääseda. Järjekordne praamisaaga on hiidlasi ja saatusekaaslastest saarlasi ühtpidi ühendanud, teisalt aga pannud süüdlasi otsima.
On lausa hämmastav, kuidas senini monopoli staatust nautinud Vjatšeslav Leedo suudab oma tegemistega jätkuvalt avalikust üllatada. Sari “Leedo tegutseb jälle” on saanud parvlaevade vangerduse näol värvika, kuid olemuselt karmi järje. Ühtlasi on kogu protsessis oskuslikult kultiveeritud arusaama, nagu oleks senisele operaatorile tehtud ülekohut. Tõsi, riik vaatas aastaid nõutult pealt, kuidas rahvasuus praamikuningaks nimetatud Leedo esitas just selliseid tingimusi, mis talle meeldisid. Tänane olukord on paljuski sarnane. Ainuke erinevus seisneb selles, et kaotada pole Leedol enam midagi, küll on tal võimalus veel veidi üle aasta oma võimu näidata. Ja praeguseks on saavutatud just see, mida sooviti – saarte elanikud ja külalised on pahased, aga eelkõige riigi ja kõikide majandusministrite peale, kes vaid meelde tulevad. Tõsiasi on ka see, et nn praamisaaga on saatnud slepina mitmeid ministreid, keda õnnestunumalt, keda mitte.
Siinkohal tasub meenutada, et oli pikalt teada, et kümneks aastaks sõlmitud parvlaevaliikluse korraldamise leping lõpeb 2016. aasta sügisel. Uueks perioodiks valmistumine pidanuks seega algama märksa varem. Minister Partsile aga aeg muret ei valmistanud, mistõttu kuulutati esimene tõsiseltvõteav hange välja alles 2014. aasta suve hakul. Laual olid siis vaid keerulised valikud. Paralleelselt toimus omamoodi meediasõda, millele andsid hagu teised erakonnad ja mis toimus suuresti Saaremaa Laevakompanii osaval tüürimisel.
Praegusel opereerijal olid samas kõik võimalused teha parim pakkumine ning hange võita. Esimeses hankevoorus, kus selgus, et Tallinna Sadam hankel ei osale, kukkus Saaremaa Laevakompaniile sülle positsioon, kus ta oleks põhimõtteliselt võinud endale järgmiseks kümneks aastaks uue lepingu vormistada. Laevafirma tegi aga pakkumise, mis tingimustele ei kvalifitseerunud ehk jättis osa vajalikke dokumente esitamata. Uues ringis oli juba teine seis ning ausas konkurentsis tuli kaotus vastu võtta. Nüüd tuleb oludega kohaneda, aga seda kindlasti mitte hiidlaste ja saarlaste arvelt. Tahtmatult tekib paralleel lapsega, kes mängureeglite muutudes hakkab jonnima, mängu segama ja kaaslasi kiusama. Kõige selle taustal on märkimisväärne, kui palju on jätkuvalt neid, kes leiavad, et riik on Leedole liiga teinud.
Teisalt on mulle mõistetamatu praeguse majandus- ja taristuministri pehmus. On tal ju tagataskus vedajaga 2009. aastal vormistatud leping, mis näeb selgelt ette uut laeva Hiiumaa liinil. Nagu ka maavanem hiljuti tõdes, siis lähtus minister Michal puhtalt majanduslikest kaalutlustest. Usun, et kui minister oleks tugevamalt laevafirma vangerduste vastu välja astunud, poleks kodumaiseid praamisõitjaid niimoodi nöögitud. Soovin väga, et ministril oleks enam selgroogu ja et ta asuks jõulisemalt seisma saare elanike huvide eest. Leedo aeg mängu dikteerida peab võimalikult ruttu läbi saama. Teadmisest, et 2016. aasta sügisel tulevad liinidele neli uut riigi poolt tellitud parvlaeva, täna abi ei ole.
Arvamuslugu on ilmunud Hiiu Lehes 28. augustil 2015.