Tark-mees Lilleoru poe kassas teenindab nagu välismaal

Kalle Tark (23) on teenindaja, kes teeb rohkem, kui temalt nõutakse – isegi ostud laob ta muhedalt naeratades kotti. Tema võime olla laetud ka tund enne poe sulgemist on kiitusi kogunud Facebookiski.

Seda, et kassapidaja töö võib olla looming, võib märgata just Kalle näitel. Vaevalt kuus kuud kassapidajana töötanud naerusuine noormees teeb oma tööd teisiti, olles oma ala talent. “Õppisin Lääne-Virumaa rakenduskõrgkoolis kaubandusökonoomikat.” Huvitav eriala, ütleb noormees, kuid samas saan meisterteenindajalt kuulda, et koolis keskmiselt õppinud noormehe süda tuksus hoopis ajaloo erialale ülikoolis. “Sai pisut ringi vaadatud. Ega see eriala mind otseselt huvitanudki. Kassapidajaks olek ei ole minu kutsumus, kuid tööd tuleb teha. Ma pole kunagi ka kahetsenud, et töötan poes ja minust ei saanud ajaloolast või poliitikut,” väidab noormees, suu muigvel.

Kalle isapoolse suguvõsa mitmes põlvkonnas oli Ida-Virumaa metsnikke. “Puu otsa … mina eriti ei kippunud. Mulle meeldib küll looduses jalutada, aga mets – see mind ei huvitanud. Lisaks elasin kogu elu emaga koos. Olin pesamuna, mul on kaks vanemat õde,” räägib viiendat aastat rakverlane, kellele on naiste keskel olemine nii tavaline. “Meil töötab kolm meest peale minu. Meeskond on tore ja mõistev. Ka koolis olid peamiselt naised. Olen sellega nii ära harjunud. Naised on meist erinevad, kuid ka meeste seas on lobisejaid ja ilueedisid. Inimene on inimene,” nendib Kalle.

Sellest viimasest on meisterteenindaja lähtunud kõigis oma töökohtades: varem on ta töötanud Hesburgeris ja Statoilis. “Praegune töökoht, kui aus olla, on kõige rahulikum,” ütleb Kalle.

Aldaris käivad oste tegemas peamiselt äärelinna elanikud, tavalised Eesti inimesed, nagu ütleb nende kodupoe kassapidaja. “Nii ehk naa hakkavad näod vaikselt meelde jääma. Aga ega ma neid kõiki veel tunne,” ütleb ta rõõmsalt.

Kas lustlik müüja püüab mureliku ja tujutu ostjaga ka jutu peale saada või piisab alati vaid tema heas tujust, mõnusast meeleolust?

“Mõni võtab vedu, mõni ei võta. Võib-olla noored on vabamad suhtlejad,” räägib klienditeenindaja.

Sellest, kas eestlane kassapidajat ka hoolitsuse ja tähelepanu eest kiita julgeb, Kalle vaikib. “Ma ei tea, ausalt öeldes. Muidugi on öeldud, et see on nagu välismaa teenindus, et Eestis sellist ei leidu,” lausub ta viimaks naeratades.

Mis ta sellest ise arvab? “Suht-koht, vist küll,” kõlab vastuseks. Seda, mida tema teistmoodi teeb, viib Kalle hetkeks mõttesse. “Käitun teistmoodi, ma arvan. Olen ka tähele pannud, et see on sedasi: kes on pikemalt aega kassas olnud, võib-olla tüdineb ära,” ütleb ta, silmad kavalad peas. Aga – kuidas pole temas väsimust, tüdimust? Kalle ütleb seepeale, et küsimus on hea. “Ma ise ei tea. Asi on ikka inimeses, mitte nii väga selles, mida oled müümise kohta õppinud. Kui teed tööd, mida vihkad, siis ei saagi olla alati positiivne ja ülirõõmus. Võib-olla on asi isiksuses,” ütleb särav ja üdini rõõmus inimene lõpuks. Seda uskumatumalt kõlab hetk hiljem päikesepoisi suust, et ta on loomult introvertne.

“Väiksena olin väga rõõmus, põhikoolis kadus hoog ära ja nüüd on see jälle tekkima hakanud. Probleeme on ikka olnud, nende seas ka häirivaid. Talve võiks vähem olla. Nagu nõuka-ajal öeldi – vaenlased on kevad, sügis, talv,” ütleb ta. Seega on Kalle vahva näide sellest, et pisut sissepoole pöördunud inimene võib niisugust tööd teha. “Võimalik, et see töö on mulle teraapia.”

Sotsiaalselt raskelt haakuv teenindaja nendib, et võtab olukordi ja inimesi rahulikult. Talle pole väga raske see, et ta ei tea, millises meeleolus on järgmine klient.

“Kui kähvab, siis kähvab. Midagi hullu sellest kunagi ei tule. Vahel tuleb ignoreerida. Isiklikuks pole mindud, aga eks aeg-ajalt tuleb ka vigu ette. Ei märka soodustust, siis ollakse küll pahased. Tegelikult on kliendid toredad. Lähtun sellest, et oluline on probleemi lahendamine. Kui midagi läks valesti, siis lahendame probleemi ja kõik,” ütleb tark müüja, kes tihtipeale järjekorrale pilku heites märkab, et mõni inimene on kärsitu ja kurja näoga. “Neid püüan küll alati kiiremini teenindada,” lausub Kalle, kes rõhutab, et tegelikult on iga klient hea. “Olgu ta heas või halvas tujus. Inimesi on erinevaid,” ütleb ta veelkord.

Kui meenutada Kallele reklaame, kus võis näha, kuidas ostjad ei suutnud mõista, et üks mees teeb naiste tööd -paneb see teda muigama.

“Öeldud ja imestatud on ikka, et meesteenindaja. Aga see on pigem positiivne üllatus, et Eestis on kauplustes tööl ka mõni meessoost müüja. Teistsugust suhtumist pole õnneks veel kohanud,” ütleb ta.

Küsimus, mis tema töös raskeim on, paneb mehe esiti mõtlema. “Tunnid, need tunnid. Pikad tööpäevad,” ütleb Kalle viimaks. Mõistagi on kibekiireim aeg töö juures õhtuti ja neljapäevast pühapäevani, kui ostetakse tema sõnul peamiselt vajalikku toidukraami. “Leiba, saia, piima.” Õlut ikka ka? “Mõni ikka,” vastab Kalle.

Tema enda toidukorv on täis kiiresti valmistatavat kraami. “Ma ei tee eriti süüa, pole väga hea kokk. Söön peamiselt kiirtoitu, võileibu, sooje saiu,” nendib ta.

Kuidas ta aga klienditeenindaja pisku palgaga hakkama saab? See panebKalle õlgu kehitama. “Väike on, aga ma ei plaani kiiresti rikkaks saada. Mul pole miljonit vaja … hetkel,” lausub Kalle muiates, silm säramas.