Kõrgharitud inimeste osakaal oma vanusegrupis? Soome võit. Keskmine palk? Soome jälle. Suhtelises vaesuses elavate elanike osakaal? Sissetulekute ebavõrdsus? Ravikindlustamata elanike osakaal? Loomuldasa Soome – erinevalt keskmise palga numbrist võitjaks on madalama näitajaga uhkustaja. Koroonastatistikat pole mõtet mainidagi, Soome jääb nakatumiste poolest rahusadamaks keset tormi, Eesti – enam mitte. Äkki on aeg asendada Eesti Vabariik rahuliku Soome Viro nimelise maakonnana tiksumisega?
Keskmisest patriootlikumate kodanike rahustamiseks olgu öeldud, et tegemist on kõigest provokatiivse naljaga. Kuid siiski mainitud erinevuste loetelu – kaugeltki mitte ammendav – pole nali. Kui on, siis naljade maailma eriti musta huumori maalt.
Püsiv kriis
Tasub ainult vaadata viimaste kuude uudiste pealkirju tunnetamaks, et Eesti elab püsivas kriisis, ning see kriis ei piirdu ei koroonaviiruse leviku ega valitsuse mõnede ministrite kulme kergitavate väljaütlemistega. Sel novembril saime teada riigikontrolöri raportist, et riik satub lähiaastatel hätta põhiliste teenuste osutamisega väljaspool Harju- ja Tartumaad. Kusjuures probleemiks on vajaliku kvalifikatsiooniga töökäte olemasolu. Loomuldasa polnud see uudis üllatav.
Samuti saime sotsiaalministeeriumi järjekordsest raportist kinnituse, et haigekassa rahastusprobleem lähiaastatel läheb kriitiliseks. Sarnaseid raporteid on avaldatud teatud sagedusega eelmisest kriisist saadik, samas kui probleemi on mehaaniliselt edasi lükatud küll täiendavate vahendite suunamisega riigieelarvest, küll patsiendi omaosaluse – enda taskust ravi eest tasumise – tõstmisega. Ometi probleemi edasi lükkamine seda lahendanud pole.
Vaatame aga kogu selja taha jäänud annus horribilis’ele ehk õudsale aastale tagasi. Kui aasta alguses paljud eestimaalased teenisid alampalka, mis jäi üheks madalamaks suhtena keskmisse palka EL-is, siis nüüd paljud neist ei teeni hoopiski mingit palka. Kriis on löönud kõige tugevamini nende pihta, kes on töötanud teeninduses, turismisektoris ja hotellinduses, kus palgatase on alla keskmise. Nagu paljudeski teistes riikides suurendab antud areng majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas. Hästi tasustatud mugavat kontoritööd saab nüüd teha kodususside, samas kui mõnda madalapalgalist tööd teha üldse ei saagi. Riigi abi, erinevalt Soomest, jääb õhukeseks.
Liiga vähe võrdsust
Kuid majanduslik ebavõrdsus ei tekkinud koos koroonaviirusega. Eurostati andmeil 2018. a-l Eesti oli 17. kohal EL-is sissetulekute jaotuse võrdsuse poolest. Kus oli Soome? 5. kohal – võrdseim EL-i kuuluv Põhjamaa.
Mis lood on Soomes tervishoiuga? Eestiga sarnaselt küll on pikaajaliseks probleemiks vananev elanikkond, kuid erinevalt Eestist ravikindlustamata inimesi põhimõtteliselt ei ole ning patsiendi omaosalus ravis moodustab viiendiku kõigist kuludest, Eestis aga tervelt neljandiku. Ka ravijärjekordade ning väljaspool suuri keskusi arstide nappuse probleem pole nii terav. Sellise meie jaoks luksusliku tervishoiusüsteemi eest maksid soomlased 2017. a-l 9,2% oma SKT-st, samas kui Eesti püüdis hakkama 6,4%-ga saada. Äkki kui kulutaksime rigina riigieelarvest selle valdkonnale rohkem, siis ka meil poleks olukord nii niru?
Ka teiste võtmetähtsusega töötajate – õpetajate, politseinike, päästjate – praegust ja tulevikus oodatavat nappust võiks lahendada nende palgataset keskmisega võrreldes tõstes, mitte mitmeks aastaks hoopiski külmutades, nagu valitsus on otsustanud. On vaja kõigest vahendid eelarves leida!
Seletame tortide keeles
Selle kiituseks suutis valitsus leida järgmise aasta eelarves 1% SKT-st teaduse rahastamiseks – aga eks kriisis vähenenud majandus teeb selle lihtsamaks. Seletan Eesti poliitikutele ja nüüd paraku ka avalikkusele arusaadavaks saanud keeles: tortide keeles. Senisest väiksema rahatordi sama osakaaluga tükk ju sisaldab vähem eurosid. Mis aga juhtub kriisi järel? Tuleb ju otsida jälle uusi vahendeid, et suhet SKT-ga ka tulevikus hoida.
Töötuid ja teisi abivajajaid aidata tahaks ka sama hästi kui Soome – tõsi, sama suurusega hüvitised läheksid Eestile tõesti parajaks väljakutseks, aga sama kõrged hüvitised suhtena keskmisesse palka oleksid küll realistlikumad.
Soome on suutnud ka vaesuse probleemi palju väiksemana hoida. Kui suhtelises vaesuse elas eelmisel aastal peaaegu 22% eestimaalastest, mis oli viies allpool näitaja EL-is, siis Soomes kõigest 12% elanikkonnast jagas sama saatust. See näitaja on teine EL-is Tšehhi järel. Oluline panus sellesse on pensionäridel. Nende seas olukord on Eestis täiesti õõvastav – tervelt 51% pensionäridest elab suhtelises vaesuses, Soome pensionäridest kõigest 14%. Kuidas Soome on vaesuse probleemi lahendanud? Loomuldasa Soome väärikat toimetulekut võimaldavate sotsiaaltoetuste ja riiklike pensionide abil.
Ja palju-palju pisiasju
Saab mainida ka teisi asju, mis Eestis on kas tugevalt alarahastatud või sootuks puuduvad Soomega võrreldes. Ühes riigis on välja arendatud tugev hoolekandesüsteem, teises hooldekodu koha maksumus on valdavalt inimese enda kanda. Ühes riigis haiged inimesed püsivad kodus ja saavad selle eest hüvitist, Eestis keset koroonaviiruse teist lainet haiged inimesed ikka käivad tööl, sest esimest kolme haiguslehel olemise päeva veel aasta lõpuni ei hüvitatud. Eestis tudengid peavad olema tänulikud tasuta õppekoha eest, Soomes neile on tagatud võimalus toetuste ja soodsate õppelaenude abil tasuta õppekohal ülikoolis õppides ka ära elada ohverdamata suure osa ajast töötamisele.
„Aga meie oleme ju vaene riik!” hüüavad paljud ülaltoodule vastusena. Või, nagu keskerakondlane Tõnis Mölder Esimeses Stuudios äsja sõnas: „Raha ei tule seinast!” Samas Maailmapanga andmetel 2019. a-l meie olime nominaalselt sama jõukad kui Soome 1997. a-l, hinnaerinevusi arvestades ehk ostujõu pariteedi järgi aga sama jõukad kui Soome 2007. a-l! Selleks hetkeks enamik Soomet positiivses valguses eristavaid sotsiaalkaitse-, tervishoiu- ja regionaalarenguprogramme juba eksisteerisid aastakümneid. Samuti ei ole vaja karta „enda Kreeka moodi lõhki laenamist” nagu Reformierakond hoiatab igal võimalusel – Soome ka praeguse vasakpoolse valitsuse juhtimisel on EL-is üks karmima eelarvepoliitika pooldajaid.
Eesti on aastaid otsinud oma Nokiat, kuigi viimasel ajal Nokia haihtunud mobiilsideäri taustal seda kujundit enam ei olda altid kasutama. Tegelikult Soome Nokia on miski väga lihtsat ja täiesti kopeeritavat – see on nende kõrgete progressiivsete maksudega maksusüsteem, mis võimaldab korraga nii võimetekohaselt elada kui ka tagada kõigile kaasmaalastele väärikaid elutingimusi. See kahju, mida majandus saab kõrgemast maksustamisest, tublisti korvatakse paremate oskuste ja tervisega tööjõu kui ka riigi kaasrahastatud uute tehnoloogiate arendamise ja rakendamise poolt.
Kuidas oleks rohkemate maksudega?
Lisaks sellele ei pruugi progressiivne tulude maksustamine, kapitalitulude ja teatud väärtust ületava pärandi maksustamine ning miks ka mitte varamaks olla halvad majanduse jaoks – vähemalt praegusega võrreldes. Kui Soome moodi jõukate, vara, luksustarbimise jms maksustamine võimaldaks nii leida uusi allikaid riigieelarvesse kui ka alandada Eesti kurikuulsalt kõrgeid tööjõumakse, siis see hoopis aitaks Eesti konkurentsivõimet.
Poliitikud armastavad rääkida rasketest, kuid riigimehelikest otsustest. Enamasti sellisteks on otsused midagi kärpida, külmutada kellegi palgad, jätta mõne toetuse või hüvitise tõus ära või mõni muu otsus, mis vaatab ainult riigieelarve kulude poolt, kuid mitte tulude poolt. Otsus, mille riigimehelikkus on selle langetaja kanda, kuid mille raskus lasub ülejäänud ühiskonna õlgadele.
Võiks aga teha teistsuguseid – veelgi raskemaid, veelgi julgemaid, veelgi riigimehelikumaid otsuseid – öelda valijatele, et nende maksud peavad tõusma Põhja-Euroopa tasemele, et meie avalikud teenused ei jääks Ida-Euroopa tasemele. Öelda ka kord kvartalis ajalehtede veergudel erakondadele antud suurte annetustega silma paistvatele suurettevõtjatele, et nende maksukoormus, mis on olnud muu EL-iga võrreldes ebaproportsionaalselt madal, peaks veidi tõusma, et nende endi töötajad saaks ise osaks Eesi eduloost.
On aeg teha hulljulge, kuid lihtne otsus: on aeg teha Eesti Soomeks. Tulevad Soome moodi maksud – saabub Soome moodi elu.
Keskmisest patriootlikumate kodanike rahustamiseks olgu öeldud, et tegemist on kõigest provokatiivse naljaga. Kuid siiski mainitud erinevuste loetelu – kaugeltki mitte ammendav – pole nali. Kui on, siis naljade maailma eriti musta huumori maalt.
Püsiv kriis
Tasub ainult vaadata viimaste kuude uudiste pealkirju tunnetamaks, et Eesti elab püsivas kriisis, ning see kriis ei piirdu ei koroonaviiruse leviku ega valitsuse mõnede ministrite kulme kergitavate väljaütlemistega. Sel novembril saime teada riigikontrolöri raportist, et riik satub lähiaastatel hätta põhiliste teenuste osutamisega väljaspool Harju- ja Tartumaad. Kusjuures probleemiks on vajaliku kvalifikatsiooniga töökäte olemasolu. Loomuldasa polnud see uudis üllatav.
Samuti saime sotsiaalministeeriumi järjekordsest raportist kinnituse, et haigekassa rahastusprobleem lähiaastatel läheb kriitiliseks. Sarnaseid raporteid on avaldatud teatud sagedusega eelmisest kriisist saadik, samas kui probleemi on mehaaniliselt edasi lükatud küll täiendavate vahendite suunamisega riigieelarvest, küll patsiendi omaosaluse – enda taskust ravi eest tasumise – tõstmisega. Ometi probleemi edasi lükkamine seda lahendanud pole.
Vaatame aga kogu selja taha jäänud annus horribilis’ele ehk õudsale aastale tagasi. Kui aasta alguses paljud eestimaalased teenisid alampalka, mis jäi üheks madalamaks suhtena keskmisse palka EL-is, siis nüüd paljud neist ei teeni hoopiski mingit palka. Kriis on löönud kõige tugevamini nende pihta, kes on töötanud teeninduses, turismisektoris ja hotellinduses, kus palgatase on alla keskmise. Nagu paljudeski teistes riikides suurendab antud areng majanduslikku ebavõrdsust ühiskonnas. Hästi tasustatud mugavat kontoritööd saab nüüd teha kodususside, samas kui mõnda madalapalgalist tööd teha üldse ei saagi. Riigi abi, erinevalt Soomest, jääb õhukeseks.
Liiga vähe võrdsust
Kuid majanduslik ebavõrdsus ei tekkinud koos koroonaviirusega. Eurostati andmeil 2018. a-l Eesti oli 17. kohal EL-is sissetulekute jaotuse võrdsuse poolest. Kus oli Soome? 5. kohal – võrdseim EL-i kuuluv Põhjamaa.
Mis lood on Soomes tervishoiuga? Eestiga sarnaselt küll on pikaajaliseks probleemiks vananev elanikkond, kuid erinevalt Eestist ravikindlustamata inimesi põhimõtteliselt ei ole ning patsiendi omaosalus ravis moodustab viiendiku kõigist kuludest, Eestis aga tervelt neljandiku. Ka ravijärjekordade ning väljaspool suuri keskusi arstide nappuse probleem pole nii terav. Sellise meie jaoks luksusliku tervishoiusüsteemi eest maksid soomlased 2017. a-l 9,2% oma SKT-st, samas kui Eesti püüdis hakkama 6,4%-ga saada. Äkki kui kulutaksime rigina riigieelarvest selle valdkonnale rohkem, siis ka meil poleks olukord nii niru?
Ka teiste võtmetähtsusega töötajate – õpetajate, politseinike, päästjate – praegust ja tulevikus oodatavat nappust võiks lahendada nende palgataset keskmisega võrreldes tõstes, mitte mitmeks aastaks hoopiski külmutades, nagu valitsus on otsustanud. On vaja kõigest vahendid eelarves leida!
Seletame tortide keeles
Selle kiituseks suutis valitsus leida järgmise aasta eelarves 1% SKT-st teaduse rahastamiseks – aga eks kriisis vähenenud majandus teeb selle lihtsamaks. Seletan Eesti poliitikutele ja nüüd paraku ka avalikkusele arusaadavaks saanud keeles: tortide keeles. Senisest väiksema rahatordi sama osakaaluga tükk ju sisaldab vähem eurosid. Mis aga juhtub kriisi järel? Tuleb ju otsida jälle uusi vahendeid, et suhet SKT-ga ka tulevikus hoida.
Töötuid ja teisi abivajajaid aidata tahaks ka sama hästi kui Soome – tõsi, sama suurusega hüvitised läheksid Eestile tõesti parajaks väljakutseks, aga sama kõrged hüvitised suhtena keskmisesse palka oleksid küll realistlikumad.
Soome on suutnud ka vaesuse probleemi palju väiksemana hoida. Kui suhtelises vaesuse elas eelmisel aastal peaaegu 22% eestimaalastest, mis oli viies allpool näitaja EL-is, siis Soomes kõigest 12% elanikkonnast jagas sama saatust. See näitaja on teine EL-is Tšehhi järel. Oluline panus sellesse on pensionäridel. Nende seas olukord on Eestis täiesti õõvastav – tervelt 51% pensionäridest elab suhtelises vaesuses, Soome pensionäridest kõigest 14%. Kuidas Soome on vaesuse probleemi lahendanud? Loomuldasa Soome väärikat toimetulekut võimaldavate sotsiaaltoetuste ja riiklike pensionide abil.
Ja palju-palju pisiasju
Saab mainida ka teisi asju, mis Eestis on kas tugevalt alarahastatud või sootuks puuduvad Soomega võrreldes. Ühes riigis on välja arendatud tugev hoolekandesüsteem, teises hooldekodu koha maksumus on valdavalt inimese enda kanda. Ühes riigis haiged inimesed püsivad kodus ja saavad selle eest hüvitist, Eestis keset koroonaviiruse teist lainet haiged inimesed ikka käivad tööl, sest esimest kolme haiguslehel olemise päeva veel aasta lõpuni ei hüvitatud. Eestis tudengid peavad olema tänulikud tasuta õppekoha eest, Soomes neile on tagatud võimalus toetuste ja soodsate õppelaenude abil tasuta õppekohal ülikoolis õppides ka ära elada ohverdamata suure osa ajast töötamisele.
„Aga meie oleme ju vaene riik!” hüüavad paljud ülaltoodule vastusena. Või, nagu keskerakondlane Tõnis Mölder Esimeses Stuudios äsja sõnas: „Raha ei tule seinast!” Samas Maailmapanga andmetel 2019. a-l meie olime nominaalselt sama jõukad kui Soome 1997. a-l, hinnaerinevusi arvestades ehk ostujõu pariteedi järgi aga sama jõukad kui Soome 2007. a-l! Selleks hetkeks enamik Soomet positiivses valguses eristavaid sotsiaalkaitse-, tervishoiu- ja regionaalarenguprogramme juba eksisteerisid aastakümneid. Samuti ei ole vaja karta „enda Kreeka moodi lõhki laenamist” nagu Reformierakond hoiatab igal võimalusel – Soome ka praeguse vasakpoolse valitsuse juhtimisel on EL-is üks karmima eelarvepoliitika pooldajaid.
Eesti on aastaid otsinud oma Nokiat, kuigi viimasel ajal Nokia haihtunud mobiilsideäri taustal seda kujundit enam ei olda altid kasutama. Tegelikult Soome Nokia on miski väga lihtsat ja täiesti kopeeritavat – see on nende kõrgete progressiivsete maksudega maksusüsteem, mis võimaldab korraga nii võimetekohaselt elada kui ka tagada kõigile kaasmaalastele väärikaid elutingimusi. See kahju, mida majandus saab kõrgemast maksustamisest, tublisti korvatakse paremate oskuste ja tervisega tööjõu kui ka riigi kaasrahastatud uute tehnoloogiate arendamise ja rakendamise poolt.
Kuidas oleks rohkemate maksudega?
Lisaks sellele ei pruugi progressiivne tulude maksustamine, kapitalitulude ja teatud väärtust ületava pärandi maksustamine ning miks ka mitte varamaks olla halvad majanduse jaoks – vähemalt praegusega võrreldes. Kui Soome moodi jõukate, vara, luksustarbimise jms maksustamine võimaldaks nii leida uusi allikaid riigieelarvesse kui ka alandada Eesti kurikuulsalt kõrgeid tööjõumakse, siis see hoopis aitaks Eesti konkurentsivõimet.
Poliitikud armastavad rääkida rasketest, kuid riigimehelikest otsustest. Enamasti sellisteks on otsused midagi kärpida, külmutada kellegi palgad, jätta mõne toetuse või hüvitise tõus ära või mõni muu otsus, mis vaatab ainult riigieelarve kulude poolt, kuid mitte tulude poolt. Otsus, mille riigimehelikkus on selle langetaja kanda, kuid mille raskus lasub ülejäänud ühiskonna õlgadele.
Võiks aga teha teistsuguseid – veelgi raskemaid, veelgi julgemaid, veelgi riigimehelikumaid otsuseid – öelda valijatele, et nende maksud peavad tõusma Põhja-Euroopa tasemele, et meie avalikud teenused ei jääks Ida-Euroopa tasemele. Öelda ka kord kvartalis ajalehtede veergudel erakondadele antud suurte annetustega silma paistvatele suurettevõtjatele, et nende maksukoormus, mis on olnud muu EL-iga võrreldes ebaproportsionaalselt madal, peaks veidi tõusma, et nende endi töötajad saaks ise osaks Eesi eduloost.
On aeg teha hulljulge, kuid lihtne otsus: on aeg teha Eesti Soomeks. Tulevad Soome moodi maksud – saabub Soome moodi elu.