Mark Gerassimenko: Iga noor saagu kodanikupärandi!
Pärandi maksustamine muudab maksusüsteemi progressiivsemaks, soodustab sotsiaalset mobiilsust, leevendab kõrghariduse rahastuse probleemi ning avardab noorte võimalusi.
Maksud ei meeldi kellelegi. Tarbijad õigusega kurdavad, et nende ostukorvi maksustatakse ühe kõrgeima käibemaksumääraga EL-is, ning soodustatud määra riik rakendab vaoshoitult. Keskmist palka teeniv töötaja õigusega kurdab, et tema marginaalne tulumaksumäär on ca 31% – oluliselt kõrgem kui miinimumpalga saajal või riigikogu liikmel. Tööandja õigusega kurdab, et sotsiaalmaksu kogu selle ulatuses ainult tema ja mitte töötaja mureks tegemine kahjustab töökohtade loomist. Ettevõtete omanike ja investorite seis on parem: jaotamata kasum on ju maksuvaba. Aga kui seda jaotatakse, tuleb ju ikka maksta rohkemgi kui mõnes teises EL-i liikmesriigis.
Ainsad, kel pole mõtet kurta maksude üle, on pärijad. Pole vahet, kas teise ilma lahkunud sugulaselt, lähedaselt või tuttavalt saadakse väärtusetu vana romu või rohkesti aktsiaid, luksuskorteri vanalinnas või koguni eralennuki – maksumäär on null, riigikassas puhub tuul. Muide, oleme EL-is väga erandlik riik – enamus maksustab pärandit ja kingitustena saadud vara. Jutt ei käi ainult sellistest kõrge üldmaksukoormusega riikidest nagu Prantsusmaa, Belgia või Soome, vaid ka enamikest meiega läinud sajandil sama kurba saatust jaganud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest nagu Poola, Tšehhi, Ungari ja isegi Leedu.
Raske tööga teenitud tulu eest tuleb tulumaksu maksta – ning kui liiga tulemuslikult pingutada, siis pole isegi lootust tulumaksuvabale miinimumile loota. Targalt tehtud investeeringu teinu samuti saab nautida selle vilju ainult maksu makstes. Kuid „õige“ perenimega sündimine või nutikalt abiellumine tagab võimaluse saada üleöö miljonäriks. Maksuvabalt. Ei näe just kõige meritokraatlikuma maksusüsteemi moodi välja.
Probleemiks pole ainult olukorra ebaõiglus – elu polegi õiglane (kuigi veidi õiglasemaks muutmine seda ei segaks). Kui vara maksustamata jätmine viib varandusliku kihistumise kasvuni ühiskonnas, siis pärandi maksustamata jätmine tagab selle kihistumise ülekandumist ja võimendumist põlvkonnast põlvkonda. Tuntud Prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty sõnul võib viia varandusliku ebavõrdsuse kasv majandusliku stagnatsiooni ja koguni kapitalismi hukuni!
Olgu, need sotsialistlike kalduvustega mõtlejad on pikalt jõukust sarjanud, kuulakem „päris“ eksperte! Paraku päris eksperdid OECD-st on eelmisel aastal ilmunud raportis „Inheritance Taxation in OECD Countries“ samuti toonitanud, et pärandimaksu näol on tegemist ebapiisavalt kasutatud instrumendiga, mis võiks aidata nii varanduslikku ebavõrdsust vähendada kui ka riigirahanduse probleeme leevendada. Nii varanduslik kui sissetulekute ebavõrdsus majanduskasvu pidurina on samuti peavoolu majandusteadlaste poolt rohkesti arutatud probleem.
Kuidas aga see probleem Eestis praktikas välja näeb? Kui mõni võib noorena jõuda Äripäeva jõukate edetabelisse testamendiloterii järel, siis üha rohkemate noorte jaoks muutub ligipääs kõrgharidusele ahtamaks. Probleemiks on nii tasuta õppevõimalusi kärpinud riikliku rahastuse ebapiisavus kui ka adekvaatsete toetuste ja õppelaenude skeemi puudumine. Soome stiilis tõesti tasuta kõrghariduse tarbeks on vaja lisaraha riigilt, UK stiilis tasulise kõrghariduse jaoks on vaja toimivat õppelaenude süsteemi. Eesti aga vajub aina sügavamale purgatooriumi, kus Schrödingeri tasuta kõrgharidus ei parandanud uuringute järgi vähekindlustatud abiturientide ligipääsu haridusele. See on olukorras, kus tänapäeva majandus vaevleb kõrgharitud tööjõu puuduses – olgu selleks IT-ettevõtted, aga ka haiglad.
Valides Leedu lähenemise ja võrdsustades pärandit tavalise FI tuluga ja seda vastavalt maksustades, saaksime suunata rohkem vahendeid kõrgharidusse. Maksustades pärandit progressiivselt eraldi maksuga nagu seda teeb näiteks Belgia, jätkuks raha ka mujale. Loomulikult peab osa pärandist olema maksuvaba, näiteks Prantsusmaal ei pea lapsed maksma vanematelt saadud esimeselt 100 000 eurolt ühtegi senti.
Siin läheb parempoolsetel süda pahaks: sotsialistid tahavad jälle kõike maksustada ja Leviaatanit – riiki – nuumata!
Seetõttu on olemas vürtsikam võimalus, mida pärandi maksustamisest saadud rahaga teha: paneme selle eraldi riikliku fondi, millest maksame igale noorele tema 18. sünnipäeval ühekordse väljamakse – „kodanikupärandi“!
Las iga noor ise otsustab, mida sellega teha – ei mingit riigi sekkumist, puhas vaba turg! Kui tahab, siis maksab oma kõrghariduse või enesetäiendamise eest, luues ühiskonnale inimkapitali juurde. Kui tahab, siis kasutab saadud raha investeeringuna oma äriplaani teostamiseks. Kui tahab, siis investeerib kellegi teise äriideesse, olgu võlapaberi, aktsia või fondiosaku näol. Kui tahab, kulutab niisama – raha tuleb tagasi ringlusse ja toetab sisenõudlust, seegi pole paha.
Pärandimaksu on mõnikord nimetatud „surmamaksuks“. Kuid kas pole parim aeg maksta maksu alles siis, kui Teid enam ei ole? Pärandimaksu koos maksutulu igale noorele võrdse jaotamisega võib nimetada ka võimaluste maksuks – see võtab võimalusi sealt, kus neid on palju, ja annab sinna, kus neid võib olla vähe. Kuidas saaja neid võimalusi kasutama hakkab, on tema enda asi.